Üksindusega hakkama saamine

Üks osa millega inimesed, spirituaalsed või mitte, kõige sagedamini kokku puutuvad on üksilduse tunne. Selle tunde tajumine elus on paraku vältimatu. Eriti aga siis, kui oled ärkamise teekonnal ning keeldud või hakkad vältima teiste inimeste veendumuste ja uskumuste vastuvõtmist ning igatsed kogeda oma isiklikku hingelist tõde.

Tegelikult on oluline oma üksilduse tundele alistuda, mitte üritada selle eest põgeneda. Üksilduse tunde eest põgenemine võib teha inimese pimedaks ning see on väga soodne pinnas, et võtta omaks mõne vaimse juhi uskumusi ja saada tema dogmade pimedaks järgijaks.

Olgu, kuidas on, ükskõik mis võib olla sinu üksilduse põhjuseks (nt: töö kaotus, kolimine, lahkuminek vmt) on üksinlduse tundmine täiesti tavaline elu osa, vältimatu elu osa. Nagu eespool mainitud, ei või seda emotsiooni kuskile ära peita. Vastupidi, seda tunnet on vaja uurida, mõista, analüüsida ja ilma hinnanguteta vastu võtta.

Miks üksildus meis tekib?

Kuigi üldises plaanis inimesed murravad oma üksilduse tunnet (või vaigistavad seda) näiteks alkoholi joomisega, pidudel käimisega, kanepi suitsetamisega või muude narkootikumidega, rääkimata ülesöömisest, liigsest shoppamisest või ennast inimestega ümbritsemisest, siis see pole tegelikult lahendus.

Üksilduse tunne on võrdeline leina tundega. Kui kaotame lähedase inimese, kolime või kaotame töö, läheb osake meist kaduma. Niisiis hakkame mingile osale iseendast andma väga karmi hinnangut ning lükkame selle osa kaotamise või kaduma minemise endast (ja oma teadvusest) nii-öelda kõrvale ja see ongi põhjusest, miks tunneme lõpuks iseenas seletamatut sisemist tühjust, maha jäetust, üksinda olemist selles suures, karmis ja külmas maailmas. Tekib tunne, et armastust ei olegi maailmas enam olemas, pole kunagi olnudki.

Niisiis, kui meil tekib mingil hetkel moment, kus jääme üksinda vaikusesse ja see üksilduse tunne kerkib pinnale… tekib ka masenduse tunne, depressioon. Me hakkame igatsema neid lähedasi ja tajume, et tahame nendega uuesti ühenduse luua, et kummutada see ennast seestpoolt väljapoole sööv üksilduse tunne.

Ja kui see pole võimalik, siis hakkamegi seda tunnet kuidagi kompenseerima väliste segajatega. Võime istuda tunde, päevi, nädalaid teleka ees, vaadates seriaale ja filme, et mitte ainult silmitsi seista selle sügaval meie sees oleva õõnestava tundega, selle ebamugava ja hirmutava tundega. Mitte ükski ülalpool nimetatust tegevusest ei suuda seda tunnet aga kummutada. Üksildusest ei ole võimalik üle ega mööda minna. Nagu ka kõigi teiste emotsioonide ja tunnetega, tuleb sellestki tundest minna otse läbi.

Kuidas sellest läbi minna?

Nendel hetkedel, kui üksilduse tunne on kõige suurem ja sa tunned seda oma kehas on õige moment esitada sellele küsimusi. Küsimused on kõige võti. Sel hetkel on kõige olulisem võtta paber ja pliiats või heita voodile mugavasse asendisse pikali ning küsida endalt: “Mis minuga toimub? Mis on puudu? Mida ma tegelikult igatsen? Millal tundsin kõige esimesena seda tunnet”

Üldiselt võid leida vastuseks, et üritad oma üksilduse tunde eest põgeneda, üritades end ümbritseda inimeste või asjadega, mis sind kuidagi täiendama peaksid ja tervikuna paneksid tundma, lootuses, et kui teised sind armastavad, tunned sa ka lõpuks jälle iseenda vastu armastust. Päris karm, eks?

Ma olen isiklikult selle teekonna üksilduses läbi käinud ning olnud tunnistajaks ka oma sõprade ja sõbrannade üksildusega võitlemise teekonnale. Üks minu hea sõbranna kirjeldab oma märkmikku enda üksildust lõpuks nii:

“Olen tundnud, kus keegi pole minu seltsist huvitatud. Eeldan, et ma polegi tähelepanu väärt. Olen tundnud korduvalt, kuidas teised lihtsalt ei hooli. Olen kahtlev, seltskonnas, teiste inimeste suhtes kuna olen veendunud, et ma ei sobi siia. Pole olnud häid sotsiaalseid oskusi, sest ei suuda alati vabalt suhelda. Uskunud, et viga on minus ning ma ei meeldi teistele. Raskustes või uutes olukordades tunnen end jõuetuna.”

/…/

“Tekkis taipamine, et mul on alati olnud hinges üksindus. Suur tühjus. Isoleeritud tunne. Nagu ma ei taju või ei oska saada kontakti. Hüljatus. See tunne on tekkinud mul ammusest ajast. Eelnevalt arvasin, et minu elukaaslane on selle tunde mulle tekitanud. Tegelikult on tema seda ainult võimendanud. See tunne on ajast, kui olin veel laps, käisin lasteaias. Ajast, mil ma olin vanaemaga üksi korteris. Tal oli insult. Mäletan seda tühjust, vaikust. Ja üksindust. Ma olin nagu valvur. Vastutaja. Vanaema sõbrannad käisid meile süüa tegemas, mu ema ja isa ning vend käisid ka meid ükskord vaatamas. Tahtsin koju, tahtsin kaasa. Aga mind ei võetud kaasa. Mäletan, et emal oli jalg kipsis…”

Hetk millal ta endale seda reaalsust teadvustas ja selle omaks võttis, tekkis vabanemine, ta õi pretsedendi tervenemiseks. Aktsepteerimine, vastu võtmine, tunnistamine ja hinnangutest loobumine on üksildusest tervenemise teekond. Tunnistamine, et minuga on juhtunud selline asi ning ma olen alateadlikult seda endas koguaeg kaasas kandnud toob tervendust!

Tunnistades ja teadvustades iseennast, oma soove, oma haavu, oma emotsioone ja tunded, hakkame me samm sammu haaval tagasi võtma seda osa, mis on ära kadunud või kaotatud. Tunnistades oma üksildust ning avastades, kus on selle algpõhjused ei teki meil enam vajadust haarata tükikesi teistest inimestest või asjadest, et täita sellega meie üksilduse tunnet või tühjust meie sees.

Kui inimene võtab vastu oma üksilduse, aktsepteerib selle, avastab ta endas uue väe, mis viib teda palju lähedamale tema elueesmärgile. Kõige olulisem, mida siis saab iseenda jaoks teha, kui olla üksilduse keerises, on mitte kaotada usku iseendasse.

Vanasti tähendas grupist või kogukonnast välja arvamine või välja viskamine kindlat surma. Ometi on ajalugu täis inimesi, kes jäänud üksinda, vaadates iseendasse, leidnud endas uue väe, uue hingamise, hinge kutsungi ja väe ning jõu korda saata suuri tegusi, muuta iseennast ja seeläbi ka tervet maailma.

Üksilduse tunne on õnnistus, mitte hukatus. See on uks parema sinu, parema oleviku (ja tuleviku) loomiseks ja elamiseks.

Ainuke, kuidas sellest kasu lõigata on loobuda hinnangutest kellegi teise ja iseenda suhtes, need välja kirjutades või välja öeldes. Sealt edasi teeb sinu alateadvus juba ära ülejäänud osa ning saadab sinu teadlikule minale informatsiooni, kus see kõik on tegelikult alguse saanud. Ning sellest hetkest, kui sinu teadvusesse on jõudnud sinu üksinduse algpõhjused, vabastatakse need ning sa saad edaspidi elada teadlikkumalt oma elu, tehes teadlikumaid valikuid.

End üksildasena tundes pead olema enese vastu hell. Pane tähele, kuidas sa nendel momentidel endaga räägid. Otsi enda seest üles armastuse tunne ning suuna see iseenda vastu. See on kõik psühholoogiline töö, töö alateadvusega, sisuliselt psühhosüntees. Paraku ei ole sellele easy-fix’i, mitte keegi teine ei saa sind sellest päästa, ainult sina ise.

Kuigi ei saa mina, ega ükski teine nõid ega maag, sind sinu üksilduse tundest vabastada ja tervendada, on sul võimalik läbi maagia ja rituaalide jõuda vastuste ja soovitud tulemusteni. Rituaalides ja maagiat tehes suhtled otse oma alateadvuse väega, jagades käske ja võttes vajalikku informatsiooni. See on jõud sinus, mis on kõike-teadev ning mille loov-vägi loob sinu reaalsust, sinu isiklikku maailma. Maagia tegemine on parema enesetunde ja parema reaalsuse loomise tööriist.



												
														
										

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Shopping Cart (0)

Ostukorv